Paks laps, ilus laps! (Kui ta pole tütarlaps!)

Ma olen eluaeg enda kaaluga jagelenud.
No kohe ei meeldi mitte kunagi see number, mis mulle vastu jõllitab, kui kaalule astun.
Fakt on ka see, et ma ei ole kunagi kõhna olnud. Minu kohta võiks öelda, et ma olen NORMAALNE.
Ehk siis see keskmine naine, kes olema peab. Aga mingil põhjusel ei ole mulle kunagi meeldinud olla NORMAALNE. Vaid tahaks ikka natukene vähem kaaluda, mis iganes see number ka siis mul seal ei näitaks.
Oeh, kus ma olen teinud igasuguseid "programme" ja "puhastuskuure" ,tõsiasjaks jääb see, et kui sellele asjale eriti ei mõtle, siis oled ka endaga rahul.
Ärge saage nüüd minust valesti aru. Ma olen hetkel elu sellises etapis, kus ma olen VÄGA rahul endaga. Ja arvan, et just selline ma välja nägema peakski. Aga on ka ikka aeg ajalt päevi, kus ma ei tunne end väga hästi.
Aga mis on mind hästi tundma pannud on ikka trenn. Võib nüüd öelda, et regulaarne fitnessklubi klient olen ma olnud poolteist aastat. Ja ma olen fänn!!!
Aga kuidas saabki üks naisterahvas end hästi tunda, kui ükskõik mis päeval ja ükskõik, mis uudiste kodulehele Sa ka ei satuks, ikka pasundab vastu, mida sööma peaks ja kuidas liikuma peaks.

Seega... ma ei ole ainukene.
Ning rääkides nüüd siis lastest.
Vaesekesed!
Kui 10aastane räägib juba, et ta on paks ja peaks dieeti pidama, siis on ju veits midagi korrast ära.

Aga minu tänase postituse eesmärk on rahustada lapsevanemaid, kes kardavad, et nende lapsed on liialt paksud v pontsakad. Või kelle lapsed ise ennast selleks peavad.
Vaadake mind :D!!!
Ma ikka tahan öelda, et ma olen inetu pardipoeg, kes luigeks sirgus.
Nüüd räägin siia paar lugu, läbi huumoriprisma, mis peaks pigem naerutama kui halvasti tundma panema.
No jah, tõsiasi on ka see, et ma suudan nende asjade üle naerda, aga.. võibolla on kellelgil mingid haavad selle kaalumise pärast siiamaani.

Igatahes, alustame siis.
Algas kõik juba sündides, mis näitas, et ma hea söömaga olen. Ema ei jõudnud lusikalt toitu jahutada ja mina suutäit alla neelata kui juba nõudsin uut :D

Seejärel lasteaed. Nimelt ma vihkaasin õue minemist. Mingi aeg avastasin kasvataja kirja vanematele, kus seisis, et ma olen ikka õppimises väga tubli ja joonistan hästi, aga õue mineku kohapealt olin ma kõige viimane kes riidesse sai ja kõige esimene, kes tuppa jooksis :D Ja kohutav oli kui mingeid spordivõistlusi pidi pidama. Kõik teised võtsid kohe võistkondadesse ja ilge tamp ja tagaajamine hakkas pihta. No ma oma tolle vanuse kohta massiivse kehaga ähkisin ja puhkisin nii mis kole :D Kujutage vaid ette, kuidas paks laps vähikõndi teeb pall kõhul. Vaevu liikus ja pall veeres ümara kõhu pealt pidevalt maha :D :D :D

Mingi nali oli veel see, et tol ajal polnud ju riideid nii väga kuskilt võtta ja ema pidi mul isegi aluspükstest kummid välja võtma, kuna tütrele need enam lihtsalt jalga ei mahtunud :D
Oiiii ja mul oli üks lemmik kleit. Lepatriinu kleit. Ühel hetkel aga see lihtsalt rebenes mul kõhu pealt õmblustest lõhki, kuna tekkis kerge õllekas :D

Seejärel kooliaeg. Meile sattus klassijuhatajaks muti, kes armastas rahvatantsu vihtuda. No see oli ikka julm. Hommik hakkas "kerge" aeroobikaga ning selline tants ja trall käis. Ma taas näost punane ja kõhust pistis.
Ja kui oli rahvatantsus esinemised, siis mind sinna muidugi ei võetud. Ma olin lihtsalt nii suur, et poisid ei jõudnud mind tõsta :D

Ühel hetkel hakkasin pikkust viskama ja lihtsalt kilod kadusid. Kuid siiski olid mingid tüübid, kes armastasid mu üle nalja visata.
Meil korraldati maakondlikud spordivõistlused ühel suvel ja sõbrannaga läksime neid vaatama.
Need samused tüübid elasid kah kaasa ja otse meie ees. Seejärel üks pööras ümber ning küsis, et kas ma ei võistlegi või. Ma selle peale, et ei tea miks ma võistlema peaksin. Siis too teatas tähtsa näoga, et ma sobiks ju vasarat hetima :D
Praegu kirjutan ja itsitan, sest see on lihtsalt nii naljakas.

Aga hea küll. Oma pubeka eas olin ma heas vormis. Beib võib nii öelda. Kui hakkasin alla võtma ja koolis üks kutt meeldima hakkas, siis ta sõber tuli minu juurde ja ütles, et see sama kutt olla minu kohta öelnud, et ma näen päris kobe välja :D

Aga juhtus see, et nii pea kui ma ema tiiva alt välja sain ja Tallinna ära kolisin, siis ka toitumine läks käest ära ja ma taas noh... tüsenema hakkasin.
Ükskord läksime sõbrannadega peole. Hollywoodi.
Noh eks ma teadsin kah, et ma just parimas vormis ei olnud, aga siiski. Astusin tantsusaali, kui üks kutt tantsuliigutustega minu poole liikus. "Oh, äh, tibu tule siia!" Aga nii pea kui ta minu juurde jõudis, siis sõber kõrval haaras tal käest ja tiris ta eemale öeldes "kle tule eemale, see on ju räme lehm!" :D :D :D
Vot kutid, vaadake nüüd kuidas räägite eksole, meil on siiski kõrvad ! :D

Viimane intsident oli siis see, kui seisin lasnas bussipeatuses ning nägin eemalt naisterahvast suitsu kimumas ja endal väike laps kõrval. No ja mul juba on selline komme, et ma võin jääda inimesi lihtsalt jõllitama. Jäin ka seda naisterahvast. Ise mõtlesin samal ajal, et no krt on tal vaja siis seal lapse juures seda suitsu teha ja talle näkku puhuda. Ja siis see naisterahvas märkas, et ma teda jõllasin ning käratas tugeva vene aktsendiga : "Jjjaaaa mjis sjina pjassid, jsee oljed paks!" :D :D
Appi, no tõesti ! :D Selle peale ma ei osanud midagi teha. Buss tuli ette ja lihtsalt astusin bussi, vaatamata, kas see on ikka minu buss v mitte ja hakkasin bussis valjult naerma.
No tõe huvides tuleb mainida, et see naisterahvas oli ilgelt kõhna. Kints oli sama jäme kui minu käsivars ning arvatavasti tahtis ta endale õigustust leida. No aga mida sellisele idiootsusele ikka vastata kui naeruga :D

Ehk siis loo moraal on selline... Et.. hmm.. paksuna me sünnime ja paksuks me ka jääme ! Võta või jäta :D
Hahhaaa :D

Whitney Houston 1963 - 2012

See uudis tabas ikka ootamatult.
Milline hääl ja milline kaotus.
Miss Houston suri täna öösel oma hotellis.

Minu mälestused temaga algavad ikka väga varajases lapsepõlves. Ta oli minu jaoks niiii ilus ja laulis niiiii häid laule. Ja nagu tänasel päeval selgub, on tema laulud aegumatud.
Kui veel algklassides käisin, siis nii ootasin, millal MTV'st tema lugu I Will Always love you tuleb. Ja siis olin nagu naelutatud televiisori ette.

Hiljem soetasin ka tema kolmik CD, kus läbi aegade parimad lood peal. Kuulasin seda enne magama minekut kõrvaklappidest ja kujutasin ette, et olen sama hea laulja kui tema :)

Kahju, et ta sedasi elu hammasrataste vahele jäi, ning sealt enam kuidagi välja ei rabelenud.

2009ndak aastal antud intervjuus Oprah'le intervjuus rääkis ta ju, et nüüd on narkootikumidega lõpp. Aga kahjuks peab tunnistama, et ta oli narkomaan ja sellest on väga raske välja tulla. Juba aasta hiljem peale antud intervjuud tuli taas uudis, et ta on jäänud kuskil vahele olles ise narkojooves.

Kahju, kahju....

Lisan ka video, mis näitab, et miks just seda laulu saab laulda ainult Houston ja mitte keegi teine. Kuidas live'is tema hääl kõlab isegi veel paremini kui salvestatud variant.

R.I.P.

Vanusest veel

Ahjaa, üks mõte viis teiseni.

Tahtsin vanusest kirjutada. Filmiblogis olen maininud juba seda, et olen märganud, kuidas teismeea iidolid on järsku vanaks jäänud.
Ma ei ole vanuse peale kunagi mõelnud, kui nüüd hiljuti.
Üks päev sõitsin ma bussiga. Vahet pole kus ja vahet pole kuhu. Peale tulid tüdrukud. Ja järsku ma avastasin, et... nad on ju minust nooremad! Ma ei ole mitte kunagi seda mõelnud või vaadanud. See oli esimene kord. Et keegi on minust noorem ja ma teadlikult märkan seda.

Tuli aasta 2012 kui mõtlesin, et saan see aasta 27. Juba 27!!! kust kurat see nüüd küll tuli.
Nüüd hakkasin hoolega ka endal juukseid kasvatama, sest kui mul ees see number vahetub, siis tahan, et mul oleksid pikad juuksed :D Tõsi on see, et pikemad juuksed ja inimene paistab noorem. Sry, aga nii ma leian.
Mida vanemaks saad, seda enam tekib see vanuse jututeema kah sisse teiste juttude seas.

Ühed parimad sõbrannad on minust vanemad ja ka minust nooremad. Et ma olen just seal vahepeal kuskil.
Eelmine aasta said nii mõnedki sõbrantsid 30. Ja nägin ka siis kuidas nemad hakkasid kohe mõtlema sellele, mis nüüd muutunud on või mis nüüd saavutatud on.

Kuskilt kuulsin, et naise jaoks iga numbri vahetus tekitab tohutud stressi.

Olen alati mõelnud, et enne 30 võiks lapsega maha saada :D Et siis oleks paras aeg. See siis annab mulle veel keskmiselt kuskil 2 ja pool aastat aega :D Naljakas on see, et ma mehele ei mõtlegi :D Mees käiks võibolla isegi närvidele :D Ei meeldiks see ja too, mida ta teeb või ütleb. Aga lapsed on ju nii nunnud! Neid saab veel oma käe järgi kasvatada:D
Samas tunnen, et mul vanemad on mind nii oskuslikult kasvatanud, et olen alati tundnud, et olen ise kasvanud. Väike vanainimene - seda kuulsin ma tihti. Ja mulle tundub, et ka mõistus on mul pidevalt sama olnud. Siis kui olin viiene ja ka nüüd. Ainult kogemusi on juurde tulnud.

Töö juures on üks kutt minust noorem, teised kõik vanemad. Eriti kui meil nüüd ka naisi juurde tekkinud, siis on taas see vanuse teema üles kerkinud. Üks töötaja saab sel aastal 33. Ilus ja armas naine. Aga näeb ikka palju noorem välja. Lapsi pole, meest kah mitte. Teine naisterahvas saab sel aastal 31 ja lapsega ning näeb vanem välja. Naljakas ongi see, et kui naine läheneb 30nele või on üle selle, siis hakatakse rääkima sellest "kui hea või halb ta oma vanuse kohta välja näeb".
Mulle endale tundub, et mulle mõjub vanus hästi. Vähemalt kui vaatan oma vanu pilte, siis ma suurt erinevust ei näe. Varem olin ma paks ja vinniline, nüüd lihtsalt vinniline :D Nali!!! Aga mul on hea meel tõdeda, et kui ma pilte vaatan, siis ainukene mõte on see, et "issand miks ma sel ajal vingusin, ma tglt nägin ju täitsa okei välja!". Samas on ka hea meel tõdeda, et ma näen hetkel parem välja. Ei taha tunda seda tunnet, kui vaatan enda vanu pilte haletsusega südames, et miks ma küll selline ei võiks välja näha nagu siis!
Teine teema, mida küsitakse kui 30 saadakse, et kas tal on lapsed või mitte. Kui naine on 30nene ja lapsi pole, siis ta oleks justkui maha kantud. Samas üha enam ma näen seda, et lapsi saadakse järjest hiljem. Tegelikult ka 30neselt esimene laps saada on ju liialt hilja. Bioloogiliselt.

Meil on emaga 19 aastat vahet. Ma saan 30 ja tema veel ei ole siis 50nenegi! Samas kui ma 30neselt esimese lapse saaksin, siis mu laps oleks 20, olen ma juba 50! Õudne ju! Ma ei kujuta ette. Ma arvan,et ma ei saa oma lapsest üldse aru siis :D Või tema mõttemaailmast. Ikka naiivselt loodan, et minuga see ei juhtu, aga tõsi on see, et tahan ma seda või mitte, see juhtub ja ei jää muud üle kui sellega leppida. Aga... nagu ma ikka ütlen.. iga asi omal ajal!

Ükspäev rääkisin ma oma vanaemaga. Kes on üle 70ne. Ja tema rääkis ühest meesterahvast ja kirjeldas teda sõnadega "no mis ta ikka on, noor mees alles, saab alles 50!" No tõsi ju. 20 aastat vahet ja 70neselt võib tõesti 50 laps alles tunduda ja 30 täitsa beebi alles.
Seega peakski vist seda õppima, et me oleme igas vanuses noored. Peab ennast võrdlema ainult vanemate inimestega :D Kuulake kuidas vanemad iniemsed räägivad 30nestest. Ooooooh, Sa oled alles beebi! Aga kellele vanus on teemaks, tema jaoks on 30 juba täiskasvanud iga!

Naljakas asi see vanus. See annab meile kogemusi kuid võtab ka miskit ära.
Aga ausalt öeldes vaadates naisterahvaid, kes on juba hallipeaga, aga samas nii üdini naiselikud ning kui nendes on mingi rahu, siis jääb ainult üle imestada ja imetleda. Et oleks ma kah kunagi selline!

Eks igas vanuses tulevad omad vajadused ja soovid. Omad hobid, ihad, huvid.
Sa hakkad hindama asju, mida varem ei pidanud oluliseks.

Ma ainult loodan enda puhul seda, et midagi tehes ei hakka ma mõtlema, et ma olen selleks liialt vana! 20ndate alguses tahtsin ma nii väga tantsima minna. Kuskile tantsutrenni. Isegi uurisin natukene. Ja siis mõtlesin, et tantsutrennides hakatakse käima ju siis kui oled teismeline vms, et ma olen liialt vana selleks. How stupid was i?!
Eile vaadates American Idolit (jah, mulle meeldib seda vaadata ja ma ei leia, et olen liialt vana selleks :P) ütles Steven Tyler eriti ägeda lause: "I am too young to be this old!"  Ma olen liialt noor, et olla nii vana.
Aga see peakski mõte olema. Vaatamata vanusele säilitada see nooruslikkus.
Kahjuks on see, et ikka inimesed vaatavad, et issand ta on juba nii vana, et ta ei peaks enam niimoodi elama. Aga mis see teiste asi on?
Need kes käituvad nagu teismelised (heas mõttes), käituvad nagu lapsed, neis on see sära ja neis on see värskus. Ja nad tunduvadki teistest nooremana. Vahet pole siis kas nad on 20, 30, 40 v 50.
Nad ei ole kibestunud ja kurvad inimesed, kellest elu on viimsegi välja imenud. Suu on mossis ning raske on leida rõõmu lihtsalt selles, et Sa hüppad batuudil !

Naljakas asi see vanus.

Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad sellele mõtlema.

Oh, need pühapäeva hommikud!

Ma vist hakkan vanaks jääma!

Selles suhtes, et olen hakanud nautima neid nädavahetuse hommikuid, kus ärkan enne lõunat. Siis oleks terve päev veel ees. Ma ei pruugi ka selle päevaga midagi eriti asjalikku ette võtta, aga kuidagi mõnus on.

Eriti siis kui avad silmad selle peale, et päike paistab peale :)

Kohe nii mõnna-mõnna on !

Oli plaan teha üle pika aja endale pannkooke hommikuks. Pühapäev ja pannkoogid käivad ju ikka kokku.
Aga ausalt öeldes ma ei viitsinud. Samas päev on veel ees. Võib ju ka päeval neid teha.
Otsustasin lihtsalt purdu kasuks.

Aga hea on see, et sees on soe ja väljas on prrrrrrrrr nii külm !

Electric blue

Riietest veel rääkides, siis sügisest saadik on mul kinnisidee olnud, et tahan endale elektrisiniseid teksapükse ja puna-punaseid kingi.
Nii-nii cool oleks!

Kui keegi nüüd kuskil mingeid selliseid pükse näeb, siis palun, palun andke mulle teada!!!

Noh, iseasi, kuidas need mu töntsidele jalgadele sobivad, aga sellele ma hetkel ei mõtle :D

Elie Saab

Ma ei ole kunagi olnud eriline kõrgmoe kummardaja või tarbija või nautija. No okei, tegelikult ma siiski mingil määral naudin seda. Salamisi.
Kui kuskil mingisugune galerii uutest trendidest, siis ikka klikin selle kiiremas korras läbi.
Pariisis toimus juba mõnda aega fashionweek, kus kõik, kes on moemaailmas KEEGI, esitles enda kevade kollektsiooni 2012.
Noh, vaatan seal siis need gucci'd muccid armanid ja vercatsid ära, kui siis silma jäi mul Elie Saab.

Millised kleidid! Ja piltidelt juba näha, milline kangas ja selle voolavus!!!!
Ma armastan kleite! Pole mugavamat asja naistele leiutatud kui kleidid! Ja samas ei ole ka naiselikumat asja kui on üks ilus kleit!

Samas ei ole ma selline inimene, kes terve oma kuu palga suudaks loovutada ühele hilbule. Ma ei leia sellel erilist pointi. Aga vaadata eemalt ja imetleda mulle ikka meeldib.

Ja Elie Saab tõepoolest üllatas oma.. kerguse ja klassiga. Klõpsasin neid pilte ja suu ammuli vahtisin!
Lihtsalt nii ilus!

Vaata kaa!

2 komöödiat täis päeva :)

Teisipäeval otsustasime Sandraga minna Prive'sse.
Nu mitte peole vaid ikka sinna comeday night'ile.
Prive on ikka oma välimust muutnud, võrreldes viimati kui ma seal käisin. Lisa saal on tehtud ja puha. Aga Sandra sõnul olid peldikud ikka täiega peldikud :D
Kahjuks pean ma etenduse kohta ütlema, et ma ei leidnud selle seekord nii naljakana kui eelnevad korrad.
Esimene esineja oli Norrast ning põhiliselt viskas nalju oma masturbeerimise üle ning teine esineja Inglismaalt, kes rohkem rääkis rahvaga ja siis mõnitas neid, et kes kus ja milleks töötab.

Aga täna sain ma siis Männikule tema teise sünnakingi tehtud. Viisin ta Linnateatrisse etendusele Hecuba pärast.
Ma olin sellest etendusest ainult head kuulnud ja ei pidnaud ka pettuma :)
Kes sellest lähemalt lugeda tahab, saab seda teha siit.
Aga naerda sai tõõõõõõeeeesti. Peaosas oli Indrek Ojari. Leenuga pidime ikka tõdema, et seda osa mängides tundus ta ikka paras oss :D
Aga mulle tundub, et minu vaieldamatuks lemmikuks näitlejaks on hakanud kujunema Argo Aadli.
Kes kardab Virgina Woolfi's ta juba tegi suurepärase osa (seda läheks ka teistkorda vaatama) ning nüüd samamoodi. Kui ta lavale juba astus, siis ma olin nii elevil, et tema mängib seal :D Temas kohe on midagi :)

Hiljem kui Leenuga sealt etenduselt ära tulime, siis meil tekkis ainult üks küsimus. Et milles see point oli :D?? Noh saime aru, milles see sisu oli, aga siiski milles oli see point :D???
Et näitleja elu on ikka kuradi keeruline ja stressirohke? Või, et nad ongi sellised kes elavad peost suhu ja rabelevad nii, et higimull otsa ees?

Mingi hetk aga oli etenduses nii naljakas, et ma tõesti mõtlesin, et ma lähen kohe lolliks :D Lihtsalt ei suutnud pidama jääda :D
Nagu ikka on seal nii palju häid lauseid, mida mõtled, et jätaks meelde, aga nii pea kui välja astud, siis on need meelest läinud.

Kolm nö sketsi olid siiski mu lemmikud.
No vaieldamatult see kui Argo Aadli mängis eriti tujukat lavastajat, kes ise mängis Hamletis peaosa. Kuidas ta rahvast kamandas siia ja tänna ning tujutses nii, et vähe ei olnud.

Teiseks oli kindlasti Alo Kõrve ja tema treeneri stseen. Kus ta on laste peale nii närvis, et igasugused karvased lendavad suust. Ja iga närvirakuga nii närvis, et see väljendub tema kehas ja näos ja naha värvuses.

Ja kolmandaks Veiko Tubin, kes mängis munitsipaal politseinikku ja õpetas noormehi kontrolörideks. Tugeva vene aktsendiga pasundas ta kuidas jäneseid trammis kinni püüda saab. Väge äge igatahes :)

Ahjaaa... see oleks juba pea et ununenud.  Nimelt keset etendust üks tsikk tagant reast tõusis püsti ning hakkas liikuma lava ette kätt suuga kattes. Ja kui oli juba ette jõudnud pani sellise ropsi maha, et jube. Liikus edasi ja lava kõrval tuli teine laar. Näitlejad samal ajal kohkunult üksteisele otsa vaadates. Argo Aadli siis kogus ennast ja jutustas oma lugu edasi. Samal ajal Võigemast ja Kõrve kargasid püsti ja hakkasid lava koristama. Lappide ja asjadega. See kõik toimus kohe nii oskuslikult, et ma tõsimeeli arvasin, et see käib etenduse juurde :D Eriti kui stseen oli selles, et televisioon võttis näitetrupilt samal ajal intervjuud. Oskuslikult lahendasid need näitlejad selle kõik ära :)

Aga ikka peab mingi vahe asi juhtuma mul kui etendustel käin :D Aga eks see ole kah teatri võlu ma arvan :)

Äge õhtu :) (Y)

Happy 2012!!!

Teen kiirelt siia sissekande ära, kuna homsest alates on uue aasta soovimine juba liiga hiline.
Mõtlesingi siin, et mida ma varem siia kirjutanud olen uue aasta puhul. Ikka mingeid lubadusi ja kokkuvõtteid jne.
Nüüd aga näitas ETV'st pisikest lõiku, mida avaliku elu tegelased ootavad uuelt aastalt.
Või siis, mida nad sooviksid.
Noh... oma lühikese elu jooksul olen ma aru saanud, et mingeid lubadusi anda on suhteliselt mõttetu. Vähemalt minu jaoks. Lihtsalt sel põhjusel, et kahe nädala pärast unustan ma need lubadused enda jaoks ära.
Aga see nähtud saade inspireeriski siis soovima.
Nagu ka seal nii mitmedki tegelased soovisid, et tervist oleks.
See on alati minu jaoks tundnud selline mõttetu soov ja ma ei ole kunagi seda tõsiselt võtnud ning pigem selline vanainimeste värk, mida soovida.
Aga vot. Vanad inimesed ju teavad, millest räägivad või mida soovivad. Elu õpetab.
Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkan ka nende tarkust kuulda võtma.
Ka mina soovin uueks aastaks tervist. Et see korras oleks.
Frustreeriv on see, et midagi peab juhtuma, et hinnata kui hea see asi on.
Sa pead kodust eemale minema, et teada, kui hea on koju tagasi tulla. Või Sa pead inimesest eemal olema, et taas tõdeda, kui kallis ta Sulle on.
Tervisega sama asi. See peab Sul ikka konkreetselt perse minema, et aru saada, kui väärtuslik see on!
Saates sooviti ka positiivset mõtlemist. Jah, seda soovin ka mina.
Pigem teistele. Ma soovin, et inimesed lõpetaksid selle faking vingumise ära ja suudaksid rohkem keskenduda asjadele, mis hästi on ! Et hinnataks inimesi, kes on Sinu ümber ning katust pea kohal.
Alati on muidugi soov saada midagi enamat. Ja see on ka loomulik. See on edasiviiv jõud. Aga krt tehke siis midagi selle nimel. Ärge palun faking vinguge!
See tekitab nii palju negatiivset energiat ka teistele ümber, et ei taha olla ega kuulda.
Mis siis veel?
Saladuskatte all ma võin öelda, et ma kuidagi tunnen, et 2012 tuleb kuidagi eriline aasta. Vähemalt minule.
Mul ei ole konkreetset põhjust seda mõtlema, aga sisetunne on sees, et see tuleb ilus ja eriline. Igas mõttes. Ja ma tunnen, et mingid muutused on ees. Ma ka veel ei tea, miks ma nii mõtlen, aga tunnen nii. Oma kontides :).
2011 oleks nagu minu jaoks selline puhkamise aasta, 2012 oleks edasiviiv aasta.
Eks siis näha ole 12 kuu pärast, kas mu tunne kontides ka tõeks osutus või mitte.
Aga kui 2012 algab juba tegusalt, siis ta ju ka kestab sedasi edasi, eksju :)

Niisiis... Tervist enne kõige! Ja positiivsust palun!
Need kaks ühes - tehke trenni :) Trenn tekitab õnnehormoone ja teadjamad inimesed räägivad, et trennist saadud õnnehormoonid kestavad kehas 24 tundi!
Ehk kui need kaks kokku panna, siis tehke trenni ja elu on ilus :)
Olge koos sõpradega!
Kallistage tihti!
Naeratage võõrastele!
Ja öelge igapäev midagi ilusat inimestele Sinu ümber!